JAANIPÄEV – KAS SINA JÄRGID TRADITSIOONE?

JAANIPÄEV – KAS SINA JÄRGID TRADITSIOONE?

Lapsena sai üldiselt alati sel eestlaste kõige tähtsamal pühal aastas oldud maal või vähemalt looduses. Minu mäletamist mööda ei puudunud kunagi traditsiooniline lõkke ääres istumine, šašlõki söömine ning kui sõnajalaõisi või jaaniussikesi otsima ei läinud siis vähemalt olid need jututeemaks!

Mälestused lapsepõlves veedetud jaaniõhtutest on kuidagi nii mõnusad ja soojad ning seda ka ilmade mõttes…aga tundub, et seda jaanipüha vaimu hoidsid vahvana vaid mingisugune lapselik rõõm, teadmatus, mida see maagiline õhtu küll tuua võib ja see teadmine, et saab kaua üleval olla!
Jaaniussikesi on mul õnnestunud isegi leida aga mingit sõnajala õit pole küll ma elusees otsinud, ma ausalt öeldes isegi ei tea peast, milline see välja näeb 😀

Hakkasin mõtlema, et huvitav, kui paljud inimesed reaalselt nagu teadvustavad, millise tähtsusega see iidne suvepüha eestlastele kunagi oli?
Asjad, mida kindlapeale sel tähtsaimal suvepühal oluliseks peeti olid kindlasti saunas käimine, surnuaias lähedaste juures käimine, jaanitule süütamine. Jaanipäeva juurde käib ka hulk maagilisi ja romantilisi ettevõtmisi, näiteks sõnajalaõie otsimine. Sõnajalg õitseb uskumuste järgi ainult jaaniööl ja annab noppijale rikkuse, õnne, kõikide lindude, loomade ja inimeste keele mõistmise võime, samuti ka teadmised kõikide maailma asjade kohta!

Tegelikult on veel terve rida erinevaid tegevusi ja uskumusi, millest üks eesti kodanik võiks ikka midagi teada, mäletada ja väärtustada, kaasaarvatud mina ise 😀 Kurb osa on see, et inimeste käitumisest võiks eeldada, et suhtutakse üsnagi pealiskaudselt. Peaasi, et oleks hordides grillimis staffi ja alkot. Aga kuhu jääb kõik ülejäänu?

Üleüldiselt tahangi öelda, et mida rohkem aeg edasi läheb, sest ükskõiksemalt olen minagi seda püha võtnud. Lausa nii ükskõikselt, et kui on külm ja kole ilm, siis paaril aastal pole isegi kodust välja läinud. Jah pole halba ilma, on lihtsalt halb riietus nagu öeldakse aga no kui ikka vihmane rõve ilm on siis koos sellega kaob ka igasugune tuju kuskil vastumeelselt külmetada. Iga kord samad laulud, sama liha ja sama jook – minu jaoks on see täiesti ammendanud ennast.
Ma olen väga nõus nende inimestega, kes on arvamusel, et seda jaaniõhtut võib ükskõik, millisel teisel suveõhtul korraldada, sest lõppkokkuvõttes on kõik ikkagi sama. Lihtsalt valid ise omale mõnusa sobiliku ilma 🙂

Õnneks meie jaaniõhtu oli sel aastal sootuks teistsugune. Alguses oli plaanis osa võtta sellisest jaaniüritusest, mis oligi mõeldud inimestele, kes ei tarbi alkoholi ning on veganid. Ma ise pole loomulikult mingi täielik vegan aga ma kindlasti tarbin keskmise eestlasega võrreldes vähem liha ja piimatooteid. Kuna aga ilm on taaskord selline nagu ta oli siis lihtsalt ei viitsinud linnast välja sõita. Meie abikaasaga otsustasime sel korral veeta oma jaanid erinevatest kultuuridest pärinevate tuttavate ringis ja nagu arvata võib siis ei olnud seal midagi traditsioonilist. Mulle oli see nagu sõõm ülivärsket õhku vahelduseks! Ei tarbinud mingisugust alkoholi, ei teinud ei sauna ega lõket ja võib öelda, et piirdusin vaid kolme ampsu lambalihaga, sest see oli lihtsalt liiga hästi valmistatud aga ülejäänu minu menüüst oli üsna taimne 🙂

Selles suhtes lõppude lõpuks jääb iga inimese enda otsustada, kas ta tahab end seaks süüa ja juua ning järgmised päevad vaevelda või siis võtta asja mõistusega ja mitte üht- või teistpidi üle pingutada. Me jõudsime mingi kella 8-9 paiku vist isegi juba koju ja tegime õudusfilmi õhtu ( kõige valgemal ööl aastas hahaaha ) 😀
Korraks tuli mulle isegi rohkem volbriöö tunne peale, mitte jaaniöö 😀
Aaa ja veel… filmi ajal ju ikka tahaks midagi näksida ja ma proovisin esimest korda elus mingeid öko kanepikrõpse. Jällegi täiesti ebatavaline snäkk jaaniõhtuks. Kusjuures peab tunnistama, et need maitsesid minu jaoks veidike nii nagu lõhnavad kassikrõbinad ja ma ei imesta üldse, et Pätu kohe platsis oli ja nurus ka endale ühe 😀 Kuigi ta nii väga oleks tahtnud seda ära süüa siis kindluse mõttes me ikkagi ei lubanud, kuna võõras toiduaine. Kokkuvõttes olid need isegi päris meeldivad aga lihtsalt nats harjumatud.
Aga no kurat, film oli küll üle pika aja nii hea, et magama minnes oli ikka korralikult kõhe tunne!
Sellised jaanipühad olid meil siis sel aastal – kaua oodatud uus kogemus ja loodetavasti üllatab elu järgmisel aastal jälle! 🙂


Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga