KAALULANGETUS VIIS PÕLVED

KAALULANGETUS VIIS PÕLVED

See oli aasta 2008. Enne veel aga räägiksin natukene, kust see kõik võibolla alguse sai…
Mind oli õnnistatud vanaemaga, kes oli Eestis üks kõva kondiiter omal ajal. Lastelastest olin kõige vanem ja külastasin oma vanavanemaid ka palju tihemini ja loomulikult nagu vanavanemad ikka, hellitavad nad Sind nii kuidas saavad! 😀 Minu puhul tehti seda siis maiustuste, saiakeste, hamburgerite, limonaadide üle külvamisega. Ega ausalt öeldes ma ei mäleta eriti, et ma oleks kunagi neil normaalset toitu söönud, ainult kõik kahjulik! 😀 Peenikesena ma ka end eriti ei mäleta, koguaeg ikka pigem trulla olnud. No igal juhul siis olin ma veel kasvav organism ja see tegelikult eriti ei mõjutanud seda, küll aga kujunes välja selline asi, et nüüd, kui ma tahaks murduda siis ongi selline nagu igatsuse tunne. Saiakesed-koogid .. mis iganes sellised head aroomid kuskilt ligi hiilivad siis tuleb KOHE lapsepõlv meelde. Ma küll tahaks vahel jälle olla see laps, kellel ei ole mitte ühtegi kohustust.

Mitte kunagi ei vaevanud pead, et mida ma suhu pistsin ja no tahvel šokolaadi oli päevas täiesti normaalne, andke aint ette ja pole probleemi! Kuni 9. klassi poole peale – siis järsku oli selline tunne nagu oleks ma üleöö kõrvitsaks muutunud, kui kell 12 lõi 😀
Ainevahetus jäi seisma või, mis täpselt toimus ma ei tea. Kas tõesti muutusin äkki kuutõbiseks ja hakkasin öösiti külmkapi sisu hävitama, niiet ise ei teadnudki? Igal juhul tulemus oli täpselt selline ja tõesti enda arust ma ei olnud hakanud rohkem sööma või midagi sellist. Eksamite periood oli ka muidugi samal ajal ja stressitase oli ikka korralikult laes, kui lõputunnistus käes oli siis panime maale ajama ja tegime pilti ka. Pildid aitasid ka kaasa nägemaks, kui paksuks ma läinud olen- peeglist ei näe ju! 😀

Kui ma ühe väikese vihje sain, et olen juurde võtnud kaalust siis otsustasin ma oma suure unistuse viimaks ellu viia. ’’Tippvormi maksku, mis maksab ja palun mulle nabapluus ja nabaneet aitäh!’’ 😀
Ehk siis jaaa, nendest kahest asjast ma olen koguaeg unistanud, et oleks vaid nii ilus pekivaba kõht, et saaks muretult kanda nabapluuse ja oleks ilus nabaneet ( nüüd on sellest ükskõik suht). Lubasin siis endale, et hakkan iga õhtu jooksmas käima ja hakkasingi. Ma ei jaksanud sörkida kauem kui 20 minutit, sest ma tõesti oli enda jaoks ka raske! Selle kõrvalt hakkasin ka jälgima , mida ma söön ja kui palju jne. Peale jooksmist tegin veel erinevaid harjutusi ka kõhulihastele ja tuharale ma mäletan..
Vedelikest tarbisingi ainult vett ja teed, neid väheseid peojooke ka eirasin, mis tol ajal olid ja iga õhtu siis jõin piparmündi või melissi teed. Teleka ees sai korralikult reisi muditud kreemidega, et jääkaineid ( tselluliiti ) kergemini organismist väljutada. Ma ei tea muidugi, kui õige see asi oli ja kas toimis 😀 Kadus küll aegamööda võib öelda..

Kaalusin end igal hommikul samades tingimustes, et oleks näha ikka igat grammi, mis mu valdustest lahkub Nojaa siis oli suvi läbi ja kaalunumber näitas 45 kg. Olin hästi uhke oma sihikindluse ja tahtejõu üle. Säilitamine on palju kergem juba.. lihtsalt söö normaalselt ja liigu ka normaalselt!

Mis puutub toitumisse, siis ma tõesti hakkasin omal käel internetist informatsiooni otsima, et mida süüa, mis on kasulik, millest tuleks hoiduda ja no põhjalikult tegin omale asja selgeks, kuid ühe asjaga panin ma ikka väga puusse. Nüüdseks on sellest muidugi juba 10 aastat möödas ka muidugi aga no siis ma kuidagi lugesin välja, et rasv nagu ikka ei ole nii hädavajalik. Ma põhimõtteliselt hakkasin hoidma kõiksugu rasvadest.. ei võid, ei õli, tol ajal ma ei teadnud, mis asi vist avokaado isegi on 😀

Jooksmine hakkas mulle aina rohkem meeldima, sest ma tundsin juba seda keha kergust ja kuidas eluvaim tagasi tuli ja siis pidi loomulikult nagu kiuste, ikka mingi takistus teele veerema. Jooksmise ajal hakkasid põlved koguaeg valu tegema aga no mis siin imestada samas, kui 160 cm pikkune 62 kilone järsku regulaarselt jooksma hakkab ja veel VALEDE JALANÕUDEGA. Ega see valu ka mind ei takistanud, kuni 3 kuu pärast praktiliselt jalutu olin. Treppidest alla kõndimine läbi pisarate, üldse isegi bussipeale jooksmine oli täiesti välistatud, sest see oli kohutav valu, mis lõi põlvede sisemustesse. Ma olin täiesti ahastuses, et mis nüüd saab ja mis mul viga on?

Seadsingi sammud ühe tunnustatud ortopeedi vastuvõtule ja need sõnad, mis sealt tulid lõid mu maailma ikka väga sassi. Just olin avastanud õnnevalemi – jooksmine looduses, muusikas, igal ajal ja stress on võluväel kadunud pluss boonuseks toonuses keha, mida ei pea enam häbenema. Jaa siis arst ütles mulle, et mul on mõlemad põlvekõhred täiesti läbi kulunud ja rääkis mingitest protsentidest, et kui paljudel see nagu taastub .. mäletan vaid, et ta ütles, et ma olen 5% sees, kellel ei taastu ja et jooksmisest võin ma edaspidi ainult unistada! Mingist opist rääkis ka aga see pidi olema selline, et ka ei pruugi aidata no ja nii see siis jäigi sinnapaika. Seda ma ei mäleta, kuidas või kellega me avastasime, et see on minu rasvade kokkuhoidmisest aga igal juhul SEE OLI NII SUUR VIGA!!! Tervis ei ole katsetamise koht ja mul on vedanud, et aastatega olen ma mingi ime läbi siiski taastunud piisavalt. Saan isegi joosta ja puha ..esimesed korrad taas joosta tõi mulle pisarad lausa silma. Vot nii väga meeldib!

Vahel harva annab tunda aga siis lõpetan koheselt ära ja teen midagi muud trennis. Mitte kunagi ei tee enam oma tervisele niiviisi liiga ja ma loodan, et see lugu on paljudele õpetuseks, kuidas toitainetes peab valitsema tasakaal ja oma keha tuleb kuulata, mitte eirata! Küll aga aastaks 2013 olin ma hakanud enda isudele vist liiga hästi järele andma ja võib öelda, et astusin uuesti sama reha otsa. Kuidas ma viis aastat hiljem uuesti end kätte suutsin võtta ja uuesti unistuste keha saavutada, sellest räägin natuke hiljem 🙂 Olge mõnusad!


Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga