KOERA PÄÄSTMISE LUGU.

KOERA PÄÄSTMISE LUGU.

Foto on illustreeriv.

Eile õhtul juhtus minuga täiesti šokeeriv lugu. Mõtlesin terve eilse õhtu, öö ja terve tänase päeva, kas rääkida see lugu teile ära või mitte, kuid olenemata kõhklustest otsustasin, et olgu see lugu siis õpetuseks kõigile.

Alustuseks niipalju, et elan kortermajas esimesel korrusel, kus minu välisukse ees on kaks lifti, üks suurem ja üks väiksem. Hakkasin parasjagu trenni minema ja olin just välisust lukku keeramas, kui kuulsin, et minu selja taga naisterahvas koos oma kahe väikese lapse ja koeraga, kes oli endiselt rihma otsas, üritasid end väiksemasse lifti koos ära mahutada.

Peale minu ei oleks tohtinud enam mitte kedagi koridori jääda, kuid kui end ümber keerasin, pidin ma ise šokist peaaegu enesevalitsuse kaotama, sest järgnev pilt, mis mu silmadele avanes, on siiani end ilmutanud vaid sürreaalsetes õudusunenägudes.

Jah! Lifti uksed sulgusid ja mina ei tea, kuidas see üldse võimalik oli, kuid koerake rihma otsas ei jõudnudki lifti ning keegi perekonnast oli vajutanud juba korruse nuppu ning suundus kõrgematele korrustele, koer kaelapidi rihmaga lifti uste vahelt üles tõusmas!!!

Kõik käis liigagi kiiresti, kuid ometi oli mul niipalju julgust, et koheselt haarata nii kaugelt rihmast kinni, kui veel võimalik oli, et kutsa jumala eest kõrgemale ei saaks niutsudes tõusta, rihm kaela poomas..

Õnneks oli mul piisavalt jõudu ja järgmine hetk saingi koera sellest kohutavast rihmast lahti! Ilmselgelt oli koerake ise ka täiesti šokis ning üritasin teda paitada ettevaatlikult see järgnev kolmkümmend sekundit, kuni perekond uuesti esimesel korrusel oli ja lifti uksed avanesid.

Naine oli ise ka ilmselt šokis ja lihtsalt jõllitas mulle vaikides silma sisse aga ühtegi sõna ei öelnud. Lapsed nutsid. Enne lifti uste avanemist kuulsin vaid ema nendega manitsemas, et ”Mida te ulute!?” Tõesti.. kas see oli ainus asi, mida sel hetkel öelda? Igal juhul, kuna tema mulle mitte midagi ei öelnud siis ainus asi, mida ma talle ise ütlesin oli, et ma sain ta vähemalt lahti!
Ootasin viimased sekundid, et kindel olla, et koer ikka oma pere juurde lifti jõuaks ja läksin oma teed.

Istusin autosse ja alles siis jõudis mulle päriselt kohale, mis just juhtus!? Üritasin oma šokist igatepidi üle olla, kuid lõpuks ei suutnudki. Paar minutit hiljem trenni ukse ette jõudes helistasin esimese asjana oma mehele, rääkisin talle selle loo ruttu oma südamelt ära ja siis toimus täielik murdumine. Ei suutnud juttu isegi lõpuni rääkida värisedes, kui ma lihtsalt lahinal nutma hakkasin, sest mul oli koerast nii kohutavalt kahju. Sama targalt sõitsin koju tagasi ja minu plaanid jäid selleks päevaks selja taha.

Panin ennast mõttes korduvalt selle naise olukorda. Õnnetusi tuleb kõigil paratamatult ette, kuid kui keegi Sind aitab siis normaalne inimene näitab üles tänulikkust mingilgi moel, sest see ”aitäh” on vähim, mida Sa teha saad antud olukorras.

Täna hommikul kodust lahkudes põrkasin koridoris sama naisterahvaga jälle kokku, kui ta parasjagu koeraga õuest tuli ning peale ”TERE” ei tulnudki sealt midagi. Koperdas veel koerale otsa ka samal ajal. Piinlik! Loomulikult ma uurisin, veel viimasel hetkel enne nende lifti suundumist, et kas koeraga on ikka kõik hästi? Vastu tuli sealt aga üks ülbe ”jaa!” ja lifti uksed sulgusid.

Niisiis isegi, kui oli teine võimalus täna rohkem maha rahunenud olekus öelda see siiras ” Aitäh” siis seda ei tulnudki!

Aga mul ükskõik, peaasi, et koeraga tõesti kõik korras on ja mu silmad enam sellist asja ei peaks nägema! Jutu mõte oli, et tuleb olla ikka ülimalt ettevaatlik. Kõige ohutum oleks mu meelest koerad ikkagi rihmast vabastada enne liftile sisenemist selliste juhtumite vältimiseks! Jumal tänatud, et ma olin õigel ajal õiges kohas, vastasel juhul ei taha isegi mitte mõelda, mis oleks võinud juhtuda!

Olgem ikka hoolsad! 🙂

Foto on illustreeriv.

 

 


Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga